1891. aastal leiutas ameeriklane James Naismith korvpalli. Ta õpetas sel ajal Springfieldis, Massachusettsis asuvas YMCA rahvusvahelises treeningkoolis. Kuna piirkonnas on virsikuid palju, naudivad siinsed lapsed palli virsikukorvi viskamist. See sütitas temas huvi korvpallimängude arendamise vastu, mis põhineksid teiste pallimängude, näiteks jalgpalli ja hoki omadustel.

Algselt oli korvpallimäng suhteliselt lihtne, väljaku suurusele ega osalejate arvule polnud mingeid piiranguid. Mängijad jagatakse kahte võrdse suurusega võistkonda, mis seisavad väljaku vastasotstes. Kui kohtunik viskab palli väljaku keskele, tormavad mõlema võistkonna mängijad väljakule, et see haarata ja proovida vastase korvi visata. Kuna virsikukorvil on põhi, jääb pall ka pärast löömist korvi ja palli väljavõtmiseks tuleb spetsiaalset redelit mööda ronida.

Algselt oli korvpallimäng suhteliselt lihtne, väljaku suurusele või osalejate arvule polnud mingeid piiranguid. Mängijad jagatakse kahte võrdse suurusega võistkonda, mis seisavad väljaku vastasotstes. Kui kohtunik viskab palli väljaku keskele, tormavad mõlema võistkonna mängijad väljakule, et see haarata ja vastase korvi visata. Kuna virsikukorvil on põhi, jääb pall ka pärast löömist korvi ja palli eemaldamiseks tuleb spetsiaalset redelit mööda ronida. Lisaks töötas Naismith välja ebatäiusliku võistlusreegli, mis sisaldas kokku 13 punkti ja keelas palliga jooksmise, inimeste kinnihoidmise, tõukamise, komistamise, löömise jne. See suurendas oluliselt korvpallimängu naudingut ja meelitas rohkem inimesi mängus osalema, mille tulemuseks oli korvpalli kiire levik kogu Ameerika Ühendriikides.