Lauatennis (inglise keeles ping-pong), mida Taiwanis tuntakse ka piljardina (st "table tennis" (inglise keeles: table tennis, lühendatult table tennis), kantoni keel kõnekeeles ping-pong wave), on mäng, mida mängivad kaks või enam inimest. mitmel pool maailmas löövad neli mängijat väikese reketiga (st pingpongikurikaga) lauale edasi-tagasi või lauatennise palli. Võrgulauad võistlevad Üksteise vastu saab mängida nii üksik- kui ka paarismänguna, kus mõlemad pooled löövad teineteisele, kuni üks ei saa palli tagasi ja teine ​​saab hõlpsalt skoori teha, näiteks lauatennis, sulgpall ja tennis.

Spordiala sai alguse viktoriaanlikust Inglismaast kõrgema klassi õhtusöögijärgse salongimänguna[4][5]. Algselt tuntud kui "lauatennis", on nüüd tuntud ka kui "sisetennis" (sisetennis). Lauatennis õitses Euroopas ja Aasias kahekümnenda sajandi alguses. 1926. aastal toimus Saksamaal Berliinis rahvusvaheline lauatennise kutseturniir ja samal ajal moodustati ka Rahvusvaheline Lauatenniseliit. Esimesed lauatennise maailmameistrivõistlused avasid lauatennise ajaloos uue peatüki ja panid aluse tulevastele maailmameistrivõistlustele. Lauatennise maailmameistrivõistlused peeti aastatel 1926–1939 kord aastas. ITTF otsustas individuaal- ja võistkondlikud võistlused eraldada alates 47. lauatennise maailmameistrivõistlustest 2003. aastal. Lauatennise reketid, mängupallid ja reeglid on aasta jooksul dramaatiliselt muutunud. Algne reket oli veidi töödeldud puitlaudis ja hiljem kaeti see lambanahaga. Hiljem katsid eurooplased reketi kummiosakestega. Paksu käsnaga reketi leiutasid jaapanlased 1950. aastate alguses.

1988. aasta suvel tunnistati lauatennis esimest korda ametlikult olümpiaalaks.